Aimar on igapäevaselt Nordea korporatiivpanganduse suurkliendihaldur.
Millal esimest korda jahile astusid?
Aasta siis oli 98, kui tekkis ootamatu võimalus osa võtta Pärnu lahes toimuvast regatist. Elamus suurepärasest suvisest mereüritusest sai juba siis talletatud kusagile südame kõrvale ning hiljem on käidud igal suvel merel peamiselt merekooli tudengitega. Kui keegi pakub võimalust kasvõi reisijana merele minna, siis mina juba käega ei löö. Haakides siia juurde selle, et ma elan ilmselt kogu oma ülejäänud elu mere ääres, siis mis oleks mõistlikum kui merega lähemalt sõbraks saada surfimise või purjetamise kaudu?
Mis rolli jahil täidad?
Vara veel öelda, kuna tiimiga tuleb tööd teha ja sisse elada.
Millised omadused on jahisõidul olulised?
Inimesed on harjunud irisema ilma üle, et küll see ilm on pilvine, tuuline ja külm. Kuid kõik on tegelikult kinni inimeses endas. On ju nii, et ilma ja merd, meremees muuta ei saa, seega peab meremees ennast muutma või kohandama vastavalt sellele, mis ON hetkel kõige õigem ja võimalik. On ju tegelikult mitmetes investeerimisteemalistes teostes kirjeldatud ideaalset finantisinimest sellisena, kes kohandab ennast vastavalt keskkonnale. Õige meremees vaatab taevasse, mõõdab tuult ja kuulab, kuidas paadi nina üha muutuvasse lainesse tormab ning teeb selle järgi otsuseid ning kohandab oma tegevusi juba enne, kui asjad temale ebasoodsas suunas liikuma võiksid hakata. Merega sinasõbraks saanud inimesel on vägagi sobiv, kui puhub keskmiselt kõvem tuul, sest siis saab purjed masti tõmmata.
Sinu tugevaim külg eeltoodutest?
Ei karda vett ega tuult. Olen alati olnud ekstreemsustega sinapeal. Iga uus asi pakub väljakutset ja adrenaliini.
Kas oled oma hinge ainult ja jäädavalt meresõidule andnud?
Tartus sündinud ja lapsepõlve veetnud inimesena on seda merega seotust võibolla jube raske põhjendada. Kuigi olen juba kolmandiku oma elust Tallinnas elanud, on meri samas minu jaoks eksootiline ja merega enda sidumine täiesti elementaarne. Aga eelpooltoodut arvestades on ilmselt meri klindlasti üks osa minu elust. Igasuvised meresõidud kinnistavad seda ikka jälle ja jälle.
Mida ootad sellelt telesaatelt?
Erinevaid mereteemalisi ajakirju ja portaale on tänaseks väga palju tekkinud. Iga päev sõidan Pirita teedpidi ning esimeste soojemate ilmadega on kaugelt näha, et nii meri kui sadam on purjekaid ja surfareid täis. Toimuvad erinevad võistlused üle kogu Eesti, kuid meedias aktiivset kajastust ei ole. Ajakirju ja portaale loevad ainult selle ala harrastajad, asjasse mitte puutuvate inimesteni jõuab kõik pigem lehe, tele või raadio kaudu. Usun, et see saade saab olema vaatajale igati meelelahutuslik. Mul on igati hea meel, et Nordea logo ja lipp lehvib purjetamisega seotud üritustel järjest kõrgemal.
Milline on Sinu suhe telekaameraga?
Tänapäeva telekaamerad on pisikesed, mitte sellised hirmuäratavad, nagu aastaid tagasi. See, et nad klähvivad, ei tähenda veel, et nad hammustavad. Aga novot, kunagi ei tea, seetõttu olen seni üritanud neist ikka pigem kaarega ümber käia. Ent üht ja teist on televisiooniajalukku ikkagi läinud. Seetõttu tuleb tõdeda, et telekaamerat ma päris ära peletanud ei ole.
Millal esimest korda jahile astusid?
Aasta siis oli 98, kui tekkis ootamatu võimalus osa võtta Pärnu lahes toimuvast regatist. Elamus suurepärasest suvisest mereüritusest sai juba siis talletatud kusagile südame kõrvale ning hiljem on käidud igal suvel merel peamiselt merekooli tudengitega. Kui keegi pakub võimalust kasvõi reisijana merele minna, siis mina juba käega ei löö. Haakides siia juurde selle, et ma elan ilmselt kogu oma ülejäänud elu mere ääres, siis mis oleks mõistlikum kui merega lähemalt sõbraks saada surfimise või purjetamise kaudu?
Mis rolli jahil täidad?
Vara veel öelda, kuna tiimiga tuleb tööd teha ja sisse elada.
Millised omadused on jahisõidul olulised?
Inimesed on harjunud irisema ilma üle, et küll see ilm on pilvine, tuuline ja külm. Kuid kõik on tegelikult kinni inimeses endas. On ju nii, et ilma ja merd, meremees muuta ei saa, seega peab meremees ennast muutma või kohandama vastavalt sellele, mis ON hetkel kõige õigem ja võimalik. On ju tegelikult mitmetes investeerimisteemalistes teostes kirjeldatud ideaalset finantisinimest sellisena, kes kohandab ennast vastavalt keskkonnale. Õige meremees vaatab taevasse, mõõdab tuult ja kuulab, kuidas paadi nina üha muutuvasse lainesse tormab ning teeb selle järgi otsuseid ning kohandab oma tegevusi juba enne, kui asjad temale ebasoodsas suunas liikuma võiksid hakata. Merega sinasõbraks saanud inimesel on vägagi sobiv, kui puhub keskmiselt kõvem tuul, sest siis saab purjed masti tõmmata.
Sinu tugevaim külg eeltoodutest?
Ei karda vett ega tuult. Olen alati olnud ekstreemsustega sinapeal. Iga uus asi pakub väljakutset ja adrenaliini.
Kas oled oma hinge ainult ja jäädavalt meresõidule andnud?
Tartus sündinud ja lapsepõlve veetnud inimesena on seda merega seotust võibolla jube raske põhjendada. Kuigi olen juba kolmandiku oma elust Tallinnas elanud, on meri samas minu jaoks eksootiline ja merega enda sidumine täiesti elementaarne. Aga eelpooltoodut arvestades on ilmselt meri klindlasti üks osa minu elust. Igasuvised meresõidud kinnistavad seda ikka jälle ja jälle.
Mida ootad sellelt telesaatelt?
Erinevaid mereteemalisi ajakirju ja portaale on tänaseks väga palju tekkinud. Iga päev sõidan Pirita teedpidi ning esimeste soojemate ilmadega on kaugelt näha, et nii meri kui sadam on purjekaid ja surfareid täis. Toimuvad erinevad võistlused üle kogu Eesti, kuid meedias aktiivset kajastust ei ole. Ajakirju ja portaale loevad ainult selle ala harrastajad, asjasse mitte puutuvate inimesteni jõuab kõik pigem lehe, tele või raadio kaudu. Usun, et see saade saab olema vaatajale igati meelelahutuslik. Mul on igati hea meel, et Nordea logo ja lipp lehvib purjetamisega seotud üritustel järjest kõrgemal.
Milline on Sinu suhe telekaameraga?
Tänapäeva telekaamerad on pisikesed, mitte sellised hirmuäratavad, nagu aastaid tagasi. See, et nad klähvivad, ei tähenda veel, et nad hammustavad. Aga novot, kunagi ei tea, seetõttu olen seni üritanud neist ikka pigem kaarega ümber käia. Ent üht ja teist on televisiooniajalukku ikkagi läinud. Seetõttu tuleb tõdeda, et telekaamerat ma päris ära peletanud ei ole.
No comments:
Post a Comment